EESTLASED    AMEERIKAS

Ühe USA-reisi  pilte (2002, Kandali) saate vaadata koos reisikirjeldusega siin klikkides. 

September - kodumaalt põgenemise mälestuskuu 

KODUMAALT LAHKUMISE AASTAPÄEVAL

Aja liival

Ju aastad läin'd ja saatusteed
meid kandnud üle ilma,
kuid mälestuste valged ööd
mind põimin'd hõbehõlma.

Ja kallast uhab laintevoog,
hing ihkab puhkepinda.
Oh tule, tule tuulehoog
ja vii mind koduranda!

Nii läbi udu, üle vee,
meel liugleb mõttetiival 
ja lõpmatusse kulgeb tee --
tuul tuiskab aja liival.

Fred Ise 

"Pillerkaar", Washington, DC Eesti Rahvatantsijad ja valik Baltimore-Washingtoni Segakoori liikmetest esinesid Portlandis, Oregonis, Lääneranniku Eesti Päevadel. 
 16.-20. augustini toimusid Portlandis, Oregonis XXVI Lääneranniku Eesti Päevad. Pidustustest võttis osa ka segarahvatantsurühm "Pillerkaar" Washington D.C.-st. Koos mitmesaja teise eestlasega nauditi ilusaid ilmasid ja kaunist loodust ning loomulikult lauldi ja tantsiti kuis jõuti. 
"Pillerkaar" esines soolo tantsudega kahel korral nelja päeva jooksul. Pillerkaar esitas kolm hoogsat soolo tantsu (Vigala Reinlender, Kanga Kudumine ja Pillerkaare Polka) Rahvalik  Säru tantsupeol, mis osutus lõbusaks, üldrahvalikuks peoks kahetunnise kavaga saja tantsija osavõtul. Tantsiti läbi kõik tuntumad tantsud ja kava lõpetas kõigi rõõmuks ikka teada-tuntud "Tuljak". 
Teine ülesastumine oli aga tõelises eesti pulmas, kus "Pillerkaare" ülesandeks oli ka rahva kostitamine. Pulmarahvas võeti vastu soojade naeratustega Oregoni mägede rüpes ja pulmarahvale tantsiti enne pruutpaari paaripanekut paar vallatut tantsu ."Pillerkaare" tantsulust hakkas peale kosjatantsudega "Meie Mari" ja "Ma kõndisin vainul", mehed esitasid vallatu "Piibumeistritantsu" ja "Härjatantsuga" ja lõpuks haaras kaasa ka pulmarahva "Perekonnavalsiga". See oli tõeliselt südantsoojendav kogemus ja murul tantsimine oli omaette huvitav. 
Kuna tantsurahvas on läbi aegade alati ka laulurahvas olnud, siis astusid paar tantsijat üles ka laulupeol kes laulavad koos Baltimore-Washingtoni Segakooriga. Laulupeole oli lauljaid kokku tulnud saja ümber. Et need kaunid laulud ikka paremini välja tuleksid, selleks oli kohal dirigente nii Eestist kui ka Ameerikast. Siinkohal võiks ära mainida dirigent Alo Ritsingu nime, kes oli kohale tulnud Tartu Akadeemilise Meeskooriga. Oregonis pandi kõik ühte "patta", nii professionaalsed kui ka isetegevuslikud lauljad ja  kokku kõlas see kõik väga kaunilt. 
"Pillerkaar" tahab tänada tantsijate nimel kõiki korraldajaid, et selline tore sündmus jälle teoks sai, ning ka ERKU-t lahke majandusliku abi eest. Tänusõnad tuleb öelda ka kohalikele Portlandi eestlastele, kes muidu mõnusale olemisele krooniks olid hakkama saanud nii eesti koduõlle kui ka rosolje valmistamisega. 
"Pillerkaar" esineb järgmisel suvel Riias, Lätis, ja kutsub kaasa kõiki uusi tantsijaid kes soovivad oma jalgu hoogsas polkas ära proovida! Palun kirjutage e-mail Anu Oinasele aoinas@worldbank.org  kui huvi selle vastu huvi on!
Pillerkaar.jpg (32281 bytes) 
Pillerkaar, Washington Metro Area Estonian Folk Dancers v>p taga: Warron French, Heikki Joonsar, Juhan Raidma, Priit Vesilind, Ron Paletzki v>p ees: Inne Joonsar, Malle Poom, Anu Oinas, Laila Oinas, Susan Leetmaa
Pillerkaar2.jpg (21313 bytes) 
Baltimore-Washingtoni Segakoori esindajad Portlandis v>p Anu Leetma, Malle Poom, Juhan Raidma, ja Tiia Vann
Pillerkaar1.jpg (18638 bytes) 
Vaba Eesti Sõna 9/18/03,  Päikeseküllased Lääneranniku Eesti Päevad, Lääneranniklaste toredad pidupäevad Welches, Oregonis 16.-20. augustil., Foto: Washington DC eesti rahvatantsijad, Pillerkaar, hoogsalt kaastegevad eesti pulmakommete tutvustamisel v>p: paarid Leetma & Paletzki, Poom & Raidma, Oinas & Vesilind, Joonsars 2x,  Oinas & French. Foto: Helmuth Kalmann

Päikeseküllased Lääneranniku Eesti Päevad 2003 LEP

Lääneranniklaste toredad pidupäevad Welches, Oregonis 16.-20. augustil.

Lääneranniku Eesti Päevade korraldajad olid ettenägelikult kavandanud mainitud pidupäevade korraldamise augustis, et kindlustada paljude Oregoni maalilises looduses toimuvate vabaõhuliste ürituste igakülgset kordaminekut. Soojad suveilmad tervitasid LEP-ist osavõtjaid igilumega kaetud Mt. Hoodi jalamil, Welches asulas asuvas metsaga kaetud puhkekeskuses "Resort at the Mountain". Selle Päevade kodu peahoone all-korra saalides toimus külaliste vastuvõtt, registreerimine, pääsmete müük, mitmed näitused, seminarid ja koos-olekud. Kunstinäitusel olid väljas Arno Arrak'u maalid ja Piia Pretz'i skulptuurid, hõbedameister Heldur Põdersoo tööd ja Nancy Busch'i eestipärased kindad. Peahoone teisel korral asuvates saalides olid korraldatud suuremad kokkutulekud, kontserdid ning laulu- ja tantsupidu ja lõpuball.
Suurem osa külalisi oli majutatud kuurordis asuvates eramajades ja võõrastemajades, millised asusid peahoonest jalutuskäigu kaugusel, võimaldades seega lihtsustatud osavõttu. See aitas külalistele sisendada mõnusat küla-õhkkonda. Lastele meeldisid mitmekesised vaba aja veetmise võimalused ning retked loodusesse. Osavõtjate arvu hinnatakse umbes 550-600 piirides. Kuna kuurordis asuvad mitmed golfiväljakud, siis leiti võimalust ka nende tegelikuks kasutamiseks golfiturniiri läbiviimisega. Kaugemal asuvatest üritustest osavõtuks olid üüritud erabussid.

Rikkalik kava

Päevade laialdane programm haaras enam kui kolmkümmend üritust, mille läbi-viimisel osalesid Oregoni eestlased ning osavõtjad nii Läänerannikult kui ka teistest Ameerika Ühendriikide piirkondadest, Kanadast, Eestist ja mujalt üle maailma. Esimese muusikalise ettekandena esines ürituse avapäeval Ameerika ülikoolivilistlaste laulukoor "Unistus" koorijuhi Lonnie Cline ja Brian Haskins'i juhatusel Nad esitasid üle tosina eestikeelse ja mõned ingliskeelsed koorilaulud, saades tänutäheks tugeva aplausi kuulajaskonnalt.

26. Lääneranniku Eesti Päevade pidulik avamine algas peahoone auditooriumis lippude defilee ja Ameerika hümni laulmise ning praost Thomas Vaga avapalvuse ette-lugemisega. Sellele järgnes Oregoni kuberneri Kulagoski proklamatsiooni ettelugemine, mille põhjal kuulutatakse 16.-20. august 2003 "Eesti Nädalaks Oregonis". Aukülalisena kohalviibiv Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esimees Mati Kõiva andis edasi omapoolsed tervitused. Eesti Organisatsioonide Liit Läänerannikul esinaine ja Päevade üldjuht, Ene Sokk, tervitas nii külalisi kui ka tegelasi ja soovis kõigile rahvuslikku meelestust ja pidutuju. Seejärele Portlandi lastekoor esitas omapoolse tervitusena kaks laulu. Erakordse lisandina oli avaaktuse kavas EOLL-i tänu ja austuse avaldamine Liidu asutamisel kui ka kauaaegse tõhusa töö eest Helmuth Kalmann'ile Portlandist. Seda austamistalitust koos vastava tänukirja üleandmisega toimetas ladusalt Heino Jõgis San Franciscost.

Ettekandelises osas esitas Portlandi rahvatantsurühm "Tulehoidjad" Liina Teose juhatusel kaks rahvatantsu: "Ingliskad" ja "Kungla rahvas". Sellele järgnes Portlandi Eesti Seltsi Segakoori ja "Unistus" kammerkoori poolt lauldud "Laulik" (E. Aav) ja "Eesti lipp" (E. Võrk). Ava-aktus lõppes Eesti hümni laulmise ja lippude defileega.

Õhtuks oli kavandatud tutvumisõhtu koos õhtusöögiga rohelisel murul ülesseatud suurtes telkides. Ühine sööma-aeg vanade ja uute sõpradega. Maitsev rootsi laud (buffet) kohaliku köögi hõrgutistega. Avapidustused jätkusid elava muusika ja tantsuga tähistaeva all. Teismelistele oli korraldatud hilisem Noorte tutvumisõhtu Teen Central'is, et anda võimalust neile omavahel tutvuda ja lõbutseda.

Hilisõhtul oli Tartans Pub avatud kuni kella 2-ni hommikul, kus osavõtjad said nautida hilist meelelahutust, suupisteid ja tantsumuusikat. Võiks öelda, et "pubi" külastajate arv oli küllaltki arvukas igal õhtul.

Teise pidupäeva tegevus algas segakoori varahommikuse harjutusega laulupeoks. Päevakava alusel toimus enne lõunat Nancy Busch'i kudumise tööseminar. Kudumise ekspert õpetas traditsiooniliste eesti kinnaste valmistamist. "Mõmmi", Eesti lasteteater (Ivo Eensalu Eesti Draama-teatrist mängib lastele Mõmmit, üht nutikat karupoissi). Noorte veepidu toimus kuurordi basseinis.

Akadeemiline lõuna tõi kokku akadeemiliste organisatsioonide pere ettekannete nautimiseks, mõne laulu laulmiseks ja seltskondlikuks einestamiseks. Sellele järgnes Tallinna kunstniku, Kristi Mühlingu kandlekontsert veidi eemal asuvas luteri kirikus. Kristi esitas kandlel täissaalile traditsioonilist ja modernset eesti muusikat. Kandlekontserdile järgnes samas asupaigas jumalateenistus praost Thomas Vaga ja diakon Kalle Merilo teenimisel ja Helle Merilo orelisaatel. Jumalateenistust kaunistas mitme koorilauluga Clackamas Community College'i (CCC) vilistlaskoor "Unistus" Lonnie Cline'i juhatusel.

Õhtupoolikult toimus peamaja auditooriumis ainulaadne laulupidu, kus Portlandi kõrval on läänekalda keskuste lauljas-pere täiendatud lauljatega mujalt Ameerikast, lastekoori, kahe ameerika laulukoori ja Tartu Akadeemilise meeskooriga, tõstes ühendkooris lauljate arvu 130-le. Laulupidu algas avasõnaga Kati Tamm'elt. Koorijuhtidena olid laulupeol tegevad: Alo Ritsing, Taavo Virkhaus, Lonnie Cline, Kati Tamm ja Helve Kalmann (lastekoor). Ühendkoor esitas 11 laulu, millele lisandusid kolm laulu CCC koorilt, kaks laulu lastekoorilt ja kolm laulu Tartu Akadeemiliselt Meeskoorilt (TAM). Kiitust vääriv laulu-pidu lõppes traditsioonilise pulmalaulu "Tuljakuga" Alo Ritsingu juhatusel. Vajalikku saatemuusikat pakkusid Liina Teose ja Kalle Merilo.

Laulupeole järgnes lähedal asuva Welches koolimaja aulas Los Angelese Eesti Teatri humoorikas etendus "Patu-oinas", kus näitejuhtidena olid tegevad Astra Shore ja Johannes Nukk. Õhtul toimus ka Nancy Buschi slaidiprogramm "Teekond Eestisse". See viis vaataja läbi Eesti maastiku ja näitas, kuidas rahvuslikud traditsioonid ning käsitöö on põimitud eesti rahva ellu. Noorte kinoõhtul näidati kahte filmi. Hilisõhtust meelelahutust täiskasvanutele pakkus "Tartans Pub" oma elava tantsumuusikaga.

Kolmas pidupäev algas varahommikuse rahvatantsu proovi ja Nancy Buschi kudumise tööseminariga. Hommikupalvusele järgnevalt toimus tutvumine kunagiste pioneeride mägise teerajaga. Samuti oli korraldatud perekondlik metsaretk, et tutvuda kohaliku floora ja faunaga. Lõuna paiku esines Audrust Eestist pärinev rahvatantsurühm "Kevade" 25-liikmelises koosseisus ja veidi hiljem TAM 32-liikmelises koosseisu iseseisva kontserdiga. Pidupäevade rahvapidu koos õhtusöögiga oli korraldatud muruväljakule ülesseatud suurtes telkides, mis pakkusid päikese varju. Rahvapeo kava haaras Eesti pulmapeo kommete tutvustamist koos laulu ja tantsuga. Ka praost Thomas Vaga oli innukalt kaastegev "noorpaari" paari panekul ja nende edaspidise elutee õnnistamisel. Lõbusat kaasabi pakkusid sealjuures Washington D.C. rahvatantsijad. Tunti ka lõbu võrkpalli ja kroketimängust. Õhtul toimus ka loeng Eesti aviatsiooni ajaloo kohta Arvo L. Meretaguse poolt, Noorte õhtumatk sumedas suveöös koos teiste teismelistega, korp. Rotalia kommerss ja oli avatud "Tartans Pub" oma kaasakiskuva muusikaga.

Neljas pidupäev algas varahommikuse golfiturniiriga ja hommikupalvusega. Sellele lisandus ekskursioon lähedal asuval Oregoni rajal, kus üks ajaloolane andis ülevaate kunagiste pioneeride teekonna lõpposast Oregonis. Eesti Organisatsioonide Liit Läänerannikult Üldkogu koosolek tõi kokku poolsada organisatsioonide esindajat päevaküsimuste arutamiseks ja Liidu edaspidise tegevuse määratlemiseks.
Järgmiste 27. LEP-i asukohaks valiti Vancouveri B.C. ja selle ürituste üldjuhiks valiti ettepandud Alar Suurkask.  
Samaaegselt EOLL-i üldkogu koosolekuga toimus seminar "Tänapäeva Eesti" ja perekonna piknik forellikasvatuses. Lõuna paiku toimus kunstinäituse vastuvõtt ja kohtumine kunstnike Arno Arraku ja Piia Pretziga. Sellele järgnes vaimulik kontsert "Inspiratsioon" maalilises "Church of the Mountain" kirikus Welches. Selle inspiratsioonilise kava soov oli tõsta vaimset eneseteadvust ning tiivustada kuulajaid mõtisklema ja toetama oma usulisi tõekspidamisi. Vaimulikul kontserdil esinesid Kati Tamm koos Erik Teose ja Aarne Tork'iga ja TAM. Kaastegevad olif abi-praost Hendrik Laur, diakon Kalle Merilo, pastor Joe Medley. Kireva rahvusliku kavaga üritusel "Rahvalik säru" domineerisid rahvatantsud, rahvamuusika ja rahvalaulud. Esinesid kõik osavõtvad rahvatantsurühmad, Portlandi rahvapilli orkester, laulusolistid ja pillimehed nii kodu-Eestist kui ka Põhja-Ameerikast. Hilisem tantsupidu oli 26. LEP-i pidulik lõpuõhtu koos tantsu ja õhtusöögiga puhkekeskuse avaras ballisaalis mitme orkestri saatel, kestes varahommikuni. Lõpuõhtul esines sõnavõtuga EOLL esinaine Ene Sokk ja toimus Liidu lipu pidulik üleandmine 27. LEP-i äsjavalitud esimehele Alar Suurkasele Vancouveri B.C.-st.
Helmuth Kalmann

Ülemaailmsed välis-eesti Kultuuripäevad ESTO 2004

Ülemaailmsed välis-eesti Kultuuripäevad ESTO 2004 toimuvad Läti Vabariigi pealinnas Riias. Ülemaailmsed Eesti Päevad on olnud ühendavaks sidemeks väljaspool Eestit elavatele rahvuskaaslastele ja aidanud säilitada eesti keelt ja eesti meelt eestivälises keskkonnas erinevatel maadel.
ESTO 2004 Riias - endised sihid - uus suund. Selle ESTO põhieesmärgid on lääneriikides ja endise ida-bloki maades elavate eestlaste ühinemine ühise kultuuriprogrammi raames, nendevaheliste sidemete ja koostöö arendamine.
Meile on suureks auks, et ülemaailmse osalusega eesti kultuuripäevad toimuvad Lätis, kus me veelkord saame suunata välismaailma tähelepanu ja tutvustada Eestit, tema arengut ja saavutusi ja ka eestlaste kultuurilist omapära.
ESTO 2004 toimub ajavahemikul 27 juunist - 30 juunini 2004. kava kohaselt avatakse ESTO pidulikult peale tõrviku süütamist Võnnu lahingu mälestusmärgi juures. Nelja päeva jooksul toimuvad mitmekülgsed üritused, paralleelselt tutvustame Läti rahvale ka eesti rahvuskultuuri Vanalinna tänavail. Avatud eesti näitused, tarbekunsti esemete müügipunktid. Loodame, et nende päevade üritused annavad teile ka küllaldaselt võimalusi kohata oma lapsepõlvesõpru, kooli- ja võitluskaaslasi, ning uute asukohamaade sõpru, tuttavaid ja sugulasi.
Riia on väga ilus linn oma paljude kultuuriväärtustega, mida tasub vaadata oma silmaga. 2001. aasta augustis omistati Riiale Euroopa tähendusega linna aunimi. Ja Jurmala /mererand/ - 30 km valget päiksesoojast liivaranda. Mis võib olla ilusam, kui päikseloojangud mererannas.
Mida me taotleme?
Taotleme oma RAHVAPEOL laulmise, pillimängu ehtsa kõla, mängude ja ringmängulaulude mängimise ning rahvatantsude tantsimisega sisemist vabadust, loomulikkust ja et sellest kõigest meile kõigile ikka elurõõmu tuleks. Oma rahvapärimuste talletamisega oleme kerkinud maailma suurimate rahvakultuuri kandjate hulka. Olgem uhked selle üle! ESTO-st osavõtt on igal isikul, ka pealtvaatajal, tõeline investeering Eesti tulevikku. Sellise suurürituse kordaminek saab aga õnnestuda vaid meie kõigi ÜEKN liikmesmaade organisatsioonide ja teiste, nii välis-eesti kui ka kodu-Eesti organisatsioonide, ametkondade ja üksikisikute aktiivse osavõtu ja toetuse korral.
Kallid kaasmaalased kaugelt ja lähedalt
ESTO 2004 Riias ootab teid!
Pärja Svarpstina
ESTO 2004 Riias esinaine
www.esto2004.org.ee    e-mail:  estoriga@netmail.lv 

Lääneranniku Eesti Päevad USA-s Oregonis 16.-20.augustini 2003

Lääneranniku Eesti Päevad õnnestusid igati.  Need peeti 16-20. augustil The Resort at the Mountain puhkekeskuses Oregoni metsas.  Esialgsete arvestuste järele oli 500-600 inimest kohal, mis on tavaline osavõtjate arv meie pidupäevadel. Kodu-Eestist esinejate kohalolek ja ühisesinemised aitasid teha Eesti Päevad ilusaks ja südamelähedaseks.  Portlandi tuli Tartu Akadeemiline Meeskoor (kes oli majutatud ameeriklaste kodudes), kandlevirtuoos Kristi Mühling Tallinnast ja Kevade rahvatantsurühm Audrust Teet Killingu juhendamisel (nemad olid majutatud eestlaste kodudes).  Tantsijad esinesid Kevade nime all, kuigi rahvatantsijaid oli üle Eesti kokku tulnud, et rühma moodustada, kaasaarvatud Helgi Taelma ja tema Killukesed Hiiumaalt.  Tantsijatega tulid kaasa noor laulja Maria Väli Saaremaalt koos oma õpetaja Tiit Paulus’ega, kes esinesid kõikidel tantsuesinemistel.  Kokku oli  tantsijaid 27. 
Kevade tuli Eestist ilma pillimeesteta.  Ma olin Teeduga kokku leppinud, et ma panen siitpoolt saatebändi kokku – mu tütar Maarika viiulil, mu abikaasa Erik kontrabassil, Tiit Paulus Saaremaalt kitarril, Arved Plaks Texasest jauramil ja mina akordionil.  See oli meile suur ja põnev elamus, et me saime nii lähedalt tantsijatega koos töötada ja mitte ainult publikus istuda.  Kohe teisel päeval, kui Kevade jõudis Portlandi, oli tantsuproov, kus panime tantsud ja muusika kokku. 
Enne Eesti Päevi oli Kevadel paar esinemist (Oregoni osariigi kõige suuremal skandinaavia festivalil, Portlandi skandinaavia tantsuklubis ja McMinnville linna suvekontsertide seerias).  Korraldasimea mitu ekskursiooni Oregoni ja Washingtoni osariikide loodust vaatama.  Eesti Päevade raames oli Kevadel iseseisev kontsert.  Esinemised läksid kõik ilusti korda ja igal pool oli publik väga vaimustatud Eesti tantsust!
Eesti Päevadele oli kokku tulnud välis-Eesti tantsurühmi:  Kilplased ja Keerutajad Vancouverist Kanadast, Pillerkaar Washington DCst, Tulehoidjad Portlandist, ja üksiktantsijaid erinevatest linnadest.  Kokku Kevadega oli umbes 100 rahvatantsijat – Lääneranniku Eesti Päevade mõistes on see väga palju tantsijaid.  Tantsijad esinesid koos “Rahvaliku Säru” kontserdil, soolo- ja ka ühistantsudega.
Tulehoidjad  alustavad oma uut hooaega alles oktoobris.
Tervitades,
Liina Teose Portlandist

Eestlased osalesid Skandinaavia Festivalil  (20.sept.2002)

"Labor Day" eelseks pühapäevaks, mil toimub harilikult "Skandia Fest", oli ilm peale pikemat põuda ja kuumust pööranud pilviseks. Ennustati tugevamaid vihmahoogusid. Seetõttu oli ka rahvast vähevõitu, võibolla üks neljandik võrreldes eelmiste aastatega. Aga kes tulid, nautisid Festivali ilmale vaatamata. Avamise tseremoonial kandsid gaidid Eesti lippu pr. Geddise juhatusel ja Anita Birk esitas Eesti Hümni. New Jersey kuberner James E. McGreedy proklamatsioon, mis kuulutas 1. septembri "Scandinavian Day'ks", mainis skandinaavlaste asumist "New Sweden Colony" juba 1638 aastal. Paljud kohanimed viitavad veel praegugi New Jersey osariigis põhjamaalaste päritolule - nagu Raccoon, Swedesboro, Mullica River, Finn's Point, jne. Loetledes Norra, Taani, Eesti Soome ja Rootsi rahvusi nimepidi, lisas proklamatsioon, et need rahvused on rikastanud ja rikastavad igakülgselt ameerika riigi- ja rahvuskultuuri. Nende pärimusest sai alguse ka "log cabin" ja "Dunham Boat", mis viis George Washingtoni üle Delaware jõe Trentonis.
Vihmale vaatamata oli vähemalt 50 müügitelki huvitavate toitude, käsitööde ja ehetega. Eestlastel ei puudunud muidugi tavaks saanud näituse laud, mille ligiduses oli saadaval ka brozhüüre Eesti ja turismi huvilistele. Lisandus veel J & S European müügitelk igasuguste käsitöö esemetega ja Virve Lane kootud kampsunitega Eestist. Vihmale ja vähesele rahvahulgale vaatamata paistis kampsunimüük olevat soodne, nii islandlaste, norralaste kui eestlaste osas. Võibolla aitas kaasa pisut jahe ilm. Skandinaavlaste hulka olid poetanud end isegi lätlased oma müügilaua ja kampsunitega.
Eeskava oli rikkalik - esinejaid oli Rootsist, Islandilt, Soomest, Karjalast, jt. Eestlaste osas Anita Birk esitas nauditavalt kitarri saatel oma isalt õpitud tuntuid laule nagu "Viljandi paadimees" ja "Ma vaatan paadist". Üheks parimaks etteasteks kujunes meie rahvatantsijate esinemine. Neid oli saabunud juba reede õhtul New Yorgist, Connecticutist, Lakewoodist, Baltimorest ja Washingtonist. Kokku 12 paari. Tänavu toimus tantsimine Gazebo's, mis jättis palju võimsama mulje kui suure peatelgi laval. Pealtvaatajatele olid toolid asetatud telkkatuse alla. Esitati 9 tantsu väga professionaalselt ja nauditavalt. Koos rahvatantsijatega võis eestlastest osavõtjate arv tõusta saja ligidale.
Väga huvitavaks osutusid ka Scott Williams'i loengud saamidest. Kuigi ta on ise läbi ja läbi shotlane, teeb ta uurimistööd Saami rahvuse, päritavuse ja kultuuri alal. Ta on isiklikult käinud Lapimaal, tundis hästi soome-ugrilaste ajalugu ja on pidanud sel alal loenguid nii ülikoolides kui ÜRO's (UN). Slaidide ja käsitöö esemetega loengud olid paeluvad. Tore oli näha ka paari eesti noort rahvatantsijat huviga kuulamas.
Kahju oli kokkadest, kaasa arvatud Tuula Malmi oma Estoburgeritega, kellel rahva vähesuse tõttu palju söögikraami müümata jäi. Pikniku lauad olid tühjad ja väga populaarseks saanud rootsi pannkoogid pohla moosiga sai kätte ilma sabas seismata.
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et eestlased olid hästi esindatud ja selle eest kuulub tänu suurevaeva nägijatele: Epp ja Viktor Vinkmanile näituselaua eest, pr. Geddisele, Liisi Vanaseljale, Erik Linaskile, Anita Birkile, rahvatantsijatele ja kõikidele, kes käed olid külge pannud ning muidugi ka kohaletulijatele.
Aime Andra

ALGAS HOOAEG USA IDAKALDAL (07.09.2002)
Rahvatantsijate sügistegevus USA idakaldal algas möödunud pühapäeval, 1. sept., kui viiest keskusest tuli kokku tantsijaid põhja New Jersey metsade vahel asuvasse Waterloo Villagesse. Vihmasele ilmale vaatamata tantsis ühendatud rühm Scandinavian Festivali kava raames 9 tantsu. Osales Baltimore, Connecticuti, New Jersey, New Yorki ja Washingtoni rühmade liikmeid. Saime kätte ka 6. septembri üleskutse oige ja vasemba tantsimiseks 14. septembril. Mõtleme selle peale veel, aga ajaliselt ei ole Kuku raadio saatemuusika (kuuleme internetist) mängimise aeg meile just eriti sobiv. 
Rahvatantsurühm Jaaniku nimel tervitades, 
Indrik Linask

PORTLANDIS ALGAS  UUS HOOAEG "TULEHOIDJATEL"  (12.09.2002)

Portlandi rahvatantsurühm Tulehoidjad alustas uut hooaega 8.septembril.  Valmistame ette kaheks esinemiseks: 
21. septembril tunnise kava "Wintering In" festivalil ja 
28. septembril 45 minutilise kava "Nordfest" festivalil.  
Portlandis tegutseb neli rühma, kokku üle 60 tantsija.  Me võime Portlandis väga õnnelikud selle üle olla arvestades, et siin elab ainult ligi 150 eestlast!

Kuna Portlandis on siis sügav öö kui Eestis tantsitakse Oige ja vasembat, siis meie alustame oma trenni 15.septembril kõik rühmad koos Oige ja vasembat tantsides. Ullo Toomi on alati meile südamelähedane olnud.  Tema "piibel" oli 50 aastat ainuke rahvatantsu raamat mis Portlandis eksisteeris (siinkohal lugejatele teadmiseks, et Ullo Toomi "piibel "Eesti Rahvatantsud" on pool sajandit olnud sedavõrd oluline õppematerjal välismaal, et sellest mahukast raamatust on tehtud käepärane kordustrükk! VR).  Meie kõik kasvasime üles tema tantse tantsides. 
Aasta jooksul seisab ees mitmed esinemised.  Tulehoidjate viimased esinemised sel hooajal saavad olema Lääneranniku Eesti Päevadel, mida Portlandi eestlaspere korraldab.
Liina Teose

AMEERIKAT AVASTAMAS…

 Alates 1991.aastast on Eesti kultuurikollektiivid senisest aktiivsemalt ka Ameerika mandril käinud. Üksikutele Lõuna-Ameerika ja Kanada reisidele oponeerib USA Läänerannikul Oregoni osariigis Portlandi linn, kus niipalju eestimaalasi käinud, et seda linna juba omamoodi eestluse Mekaks pidada võiks. Sellist reisihimu pole väljapoole Euroopa piire mitte kuhugi mujale võrdluseks tuua.

Kodu-Eestist Portlandi tulnud esinejad tantsivad-mängivad paraadides ja tantsupidudel, esinevad festivalide lavadel, parkides, tänavatel, suurtes hallides, koolides ja erakontsertidel osalevad kohtumistel, teevad iseseisvaid ringsõite.
Aastate jooksul on Portlandi külastanud järgmised Eesti kollektiivid ja tuntud persoonid:

0526liinateose.jpg (10458 bytes) 106-0637teosed.jpg (30225 bytes) lehtimerilo.jpg (11124 bytes) lusik.jpg (11033 bytes) 
(fotodel v>pl: Liina Teose, perekond Teoste muusikagrupp Portlandist,  Lehti Merilo, Yola Lusik. Fotod: V.Rebane)
Siinkohal kõigi nimetatud kollektiivide liikmete siiraimad tänusõnad kõigile, kes Portlandis neid vastu on võtnud. Eriline tänu Liinale  ja Lehtile - Eestist sõitnud gruppide olemise ja elamise peakorraldajatele!!
Rahvatantsuansambel “Kandali”, kes 2002 Ameerikas reisis, tänab oma vastuvõtjaid ja majutajaid Portlandis, San Franciscos, Los Angeleses ja Las Vegases, shl. Janne ja Kalev Sepp,  Kristi ja Tiit Heinsoo,  Malle ja Onni Kollom,  Liina ja Marika ja Alar ja Erik Teose, Ingrid ja Thomas Palm,  Endel ja Mikki Talviste,  Lehti Merilo ja Kristi ja Tony Kasparek,  Yola Lusik, Eeve Sork emaga, Toomas Rebane perekonnaga, Alar Mirka perekonnaga, meie giide Leelot San Franciscos ja Kerstit Las Vegases ja kõiki teisigi, kes ühistel üritustel meile toeks ja abiks olid ja kellega kõigiga kohtumine tasus kuhjaga USA reisikulutused. Me oleme ja jääme teile kõigile tänu-võlglasteks.
 0649tulehoidjad.jpg (32729 bytes) 0650tulehoidjad.jpg (29921 bytes) 0651tulehoidjad.jpg (28283 bytes) 106-0644tulehoidjad.jpg (27276 bytes) 
(fotodel Portlandi eesti rühm "Tulehoidjad". fotod V.Rebane)
2003.aastal Portlandi eestlased Rooside festivalil ei osale. Ainuke reaalne võimalus Eestist grupiga Portlandi sõita on 2003 augustis toimuvad Eesti päevad. Kuna need korraldatakse hotellimajutusega, siis peab iga sõita soovija arvestama reisirahale lisaks ka hotelliarvega.
2004.aasta jääb samamoodi Rooside festivalil vahele, kuna siis kavandavad eestlased-portlandlased ise Eestisse suurte tantsupeole tulla.

Suur tänu jaanipäeva tervituse eest!
Meie rühm saabus just tagasi Chicago Eesti Majast kus toimusid laupäeval jaanipäeva pidustused. Esitasime tunniajalise kava muruplatsil. Temperatuur oli 32 kraadi. Meie rühmast esines 14 tantsijat, üks pillimees ja 9 last (8 poissi ja 1 tüdruk) ja Toronto Kungla rühmast 2 paari. Tantsusaateks ja ka eraldi laulis laulugrupp LEEK 7 vanemgaidiga. Järgnes jaanituli ja vahva tants. Ilm oli ilus ja tantsiti kella kolmeni kuni naabrid nurisesid liiga valju muusika üle.
Reet Marley / Toronto Alaliselt Noored Tantsusõbrad rühmajuht

Enne ESTO´2000…
VABA EESTLANE  (Austraalia – 16 mai 2000)

Tutvumine Valguspeo Esinejatega
Etendusi ja esinemisi on palju toredam vaadata, kui tunned kedagi, kes on esinemas.  Kui mitu korda olete üht filmi vaadanud lihtsalt selleparast, et üks kuulsatest näitlejatest teile väga meeldib või käinud teatris, sest esinemas on sõber või sugulane?  Kindlasti ei ole see ebatavaline juhus.
Nii ongi, et Kunglal tekkis plaan teha ESTO2000 Valguspidu pealtvaatajate jaoks veelgi toredamaks sellega, et tutvustame teile etendusel esinejaid, kuigi te kindlasti mõnd kohalikku esinejat juba tunnete.  Tutvustame neid niimoodi, et teeme elektroonilise posti läbi intervjuusid esinejatega igasugustest kultuurilistest gruppidest üle maailma, ja paneme nende lood,  vaatevinklid ja stiilid siis kirja, kuni tuleb kokku kogu seeria esinejate portreesid.  Nii on teil, lugejatel, võimalik uusi sõpru kohata ja vanu meelde tuletada juba enne ESTO´2000 algust.
Esimene intervjuu toimus Washington, DC-st pärit Pillerkaare rahvatantsurühma juhi Anu Oinasega.  Anu on iseloomu poo-lest õpetaja, juhendades läbi aastate viiuli ja klaveri mängimist, olles gaidjuht ja ka kauaaegne rahvatantsuõpetaja.    Anu on keskkoolist saadik olnud suur muusika- ja tantsuhuviline ning seepärast õppis ta selgeks eesti rahvatantsu põhiteadmised.
Kui tal oli omal rahvatants selge, alustas Anu 31 aasta eest Pillerkaare rühmaga.  Nagu väliseestlastel ikka, on Anu elus palju tegevust.  Peale rahvatantsu on tal muidugi ka töökoht, kuna täisajaliselt eestlane olla on raske.  Anu töötab World Bank’is, reisides üle maailma panga 130 osakonda, aidates töölisi seoses karjäärialaste küsimustega. 
Anu algatusel ilmus Pillerkaar esmalt lasterühmana.  Rühm kasvas kiiresti ja juba paari aasta pärast oli juurde tulnud noorte- ja vilunud tantsijate grupid.  Anu filosoofia on, et tantsijatel on suurem tung tantsida, kui on rohkesti esinemisi.  Sellepärast pühendab ta palju energiat uute esinemisvõimaluste otsimisele.  Pillerkaar esineb 6-8 korda aastas mitmesugustel kohalikel festivalidel ja kultuuripäevadel ja muidugi ka eestipärastel üritustel.  Praegu tantsib Pillerkaares 16 täiskasvanud liiget.  Mõned tantsijad ei ole eestlased, vaid eestlaste abikaasad, lapsed, või sõbrad.  Anu meelest on Pillerkaare kõige iseloomustavam tundemärk see, et kõikidele tantsijatele meeldib kangesti tantsida, harjutada ja esineda.  Kõik tantsijad on ka alati valmis rühma heaolule kaasa aitama.  
Pillerkaar on aasta läbi kõvasti töötanud, et õppida ära Valguspeo küllaltki raske 23-tantsuline kava. Kuni Anu vaatevinklist on ESTO tähtis eestlaste meeleolu tõstmiseks ja väliseestlaste kultuuri edasiviimiseks, on ta nende tantsude õpetamise heal meelel enda peale võtnud.  
Kui küsisin, mida Anu ootab kõige rohkem ESTO`2000’lt vastas ta, et ootab “head koosviibimist teiste eestlaste seltsis, uute kontaktide loomist ja mõnusat äraolemist, samuti huvitavaid kultuurilisi elamusi".
Ta loodab, et ESTO´2000 tuletab eestlastele meelde, kes nende esivanemad on ja kelleks see neid endid teeb.  Kuigi osa ESTO´2000 osavõtjaid ei ela Eestis, oleme ikka hinge poolest eestlased ja rõõmustame selle üle, et meil on võimalik südamliku laulu ja tantsu läbi oma kultuuri pühitseda.  
Küsisin ka Anu arvamust nn. uute rahvatantsude kohta.  Need on tantsud, mis on hiljuti Eestis seatud-lavastatud (stiliseeritud) rahvatantsu stiilis.  On konfliktseid arvamusi, kas peaks proovima säilitada rohkem autentseid rahvatantse või hoopis tegema rahvatantse rohkem tänapäevaseiks.  Anu õpetab oma rühmale peamiselt originaalseid rahva-tantse, jälgides kirjeldusi väga täpselt, et mitte muuta tantsude originaalset stiili ja ilmet. Ta õpetab mõnd uut tantsu ka, aga pidades alati meeles, et need on stiliseeritud tantsud ja mitte päris rahvatantsud.    Pillerkaare nimi sümboliseerib aga vanu rahvalikke kogunemisi, kus tantsimine oli vähem struktureeritud ja rohkem seltskondlik.
Viimaks rääkis Anu oma kõige huvitavamast momendist Pillerkaare esinemisel.  Kuna Pillerkaarel, nagu peaaegu kõigil teistelgi välis-eesti rahvatantsurühmadel, on meestest puudus, on Anu mitmel korral esinenud mehe osas meeste rahvariietes!  Anule meeldib vaadata pealtvaatajate nägusid, kui ta lõpus võtab kaabu ära, laseb oma juuksed alla, ja seletab, et ta on rühmajuht ja ka naine!  
Loodame, et Anu Oinase nimi on nüüd kõigile tuttav.  Nüüd on üks rahvatantsu ”staar” teile teada, keda võite ESTO´2000 ajal üles otsida ja temaga lähemalt tutvuda.  Ootame põnevusega ESTO´2000 Valguspidu.
           Karin Marley

PILLERKAAR 

Eesti rahvatantsurühm USA.s 
Pillerkaar tuli esimest korda kokku Washingtoni eesti kogukonna soosingu all 1971 sügisel. Asutajaks ja juhendajaks oli Anu Oinas ning Maria Pedak Kari hoolitses avalike suhete ja ürituste koordineerimise eest. Selle rahvatantsu tantsimise katse eesmärgiks oli hoida elus unustatud Eesti rahvatantsu kunsti (Eesti ise oli ju kommunistliku kontrolli all) ja võimaldada Eesti noortel ja vanadel koos käia, et uuendada tantsuga osa nende kultuurist ja traditsioonist. Anu oli juba õpetanud rahvatantsu New Yorgis, ta oli ideaalne kandidaat selle katse läbiviimiseks. Olemas oli ka lühiajalisem eesmärk – esineda rühmana Torontos ESTO 1972 – mida nad ka tegid 24 tantsupaariga! Nende vanus algas 10 ja ulatus üle 50 ning mitmed emad ja isad tantsisid oma teismeliste lastega!
Järgmiste aastatega kasvas rühm nii suureks, et Anu pidi nad kolmeks jagama: lapsed, täiskasvanud ja kogenenumad. Iga rühm harjutas ühe korra igal teisel nädalal – Anu pidi sõitma 60 miilise ringi kuus korda kuus. See oli raske!
Alguses tantsisid nad Washingtoni Gallatin Roadi luteri kirikus. Rima Vesilind, kes töötas aga Fairfaxi koolis, pakkus neile võimalust kasutada kooliruume, kuid see oli ajutine ning nad vajasid kindlat kohta. 70-ndate keskel pakkus Silvi Valge, kes töötas Silver Springi Calvary luteri kirikus, Pillerkaarele harjutuste läbiviimiseks kiriku keldrisaali. Sinna jäid nad 20 aastaks. Kuna rühm oli nii suur, kasutas Anu teisi.  Sven Roosild, Raivo Vest, Reet Kaseoru, Karin Shuey ja Arvo Vercamer, kes aitasid tantse õpetada. Esimesel 25 aastal õpetati tantse Ullo Toomi tantsuraamatu (eesti keeles) kirjalike juhiste järgi. Oli raske tõlkida kõik jala- ja käeliigutused eesti keelest inglise keelde!
70-ndatel ja 80-ndatel õpiti uusi tantse iga ESTO, iga nelja aasta järel, ja erinevate rahvakultuurifestivalide, Eesti iseseisvuspäeva ja Jaanipäeva jaoks. 1984-88 valisid Pillerkaari tantsijad mitmete võimaluste seast oma nime ja sätestasid oma identiteedi kui Pillerkaar, Washingtoni rahvatantsijad. Alates sellest ajast esineb Pillerkaar 3-10 korda igal aastal.
ESTO 88 tõi rühmas kaasa palju muudatusi, kuna suur osa liikmetest olid noored inimesed, kes läksid kooli või abiellusid ja said järgnevatel aastatel isaks-emaks. Rühm võttis aastase pausi ja siis alustas uuesti – seekord Virginias (ja Anule lähemal). Seekord haarati kaasa ka tantsijate sõpru ja alates sellest ajast on päris mitmed ameeriklased liitunud treeningute ja esinemistega. Me harjutasime kohalikus koolis pea 10 aastat kuni nõuti 500 USD suurust kindlustust hoone kasutamise eest. Järgnevatel aastatel harjutati iga nädal erinevate tantsijate kodudes ja Anu  kodus Virginias. Eelmisel aastal oleme harju-tanud rohkem tsentreeritult World Bank hoones, kus Anu praegu töötab.
Praegune rühm koosneb umbes 20 eestlasest ja nende abikaasadest ja sõpradest. Viimasel aastal on tulnud Eestist üha uusi tantse ning meie kasutada on videofilmid, mis muudavad treeningud hõlpsamaks. Pillerkaar ise on muutunud kogenenumaks ja uue tantsu võib ühe treeninguga selgeks õppida! Inimesed armastavad tantsida, hoida ülal oma esiisade traditsiooni, ja me oleme võtnud endale kohustuse iga nädal treeningutel osaleda. 1999 aastal esinesime 8 korda, 2000 aastal 10 korda. 2001 aasta kalendris on meil juba 12 esinemist! Järgmisel aastal plaanime alustada laste rühmaga.

Üritused, kus me oleme osalenud: 
Baltimori Ajalooselts, Jaanipäev, Essex, Fairfax, Alington, Montgomery ja Gaithersburgi Pärandifestivalid, Austraalia ja Eesti saatkonnad, Eesti Maailmafestival, spordiüritused, Marylandi Ülikool, Rahvuslik Teater ja Ronald Reagan Center Washingtonis, Smithsonian Selts, Wolf Trapp, World Bank, pulmad ja peod.

Pillerkaare esinemised 2002:

24.vaabruaril    Vabariigi Aastapäev, Calvary Lutheran Church, Maryland, USA
19.aprillil         Estonian Consulate Opening Ceremony, Maine, USA
20.aprillil         New England Folk Festival, Connecticut, USA  
14.mail           World Bank Performance, 1818 H. Street, NW Washington, DC, USA
22.juunil         Jaanipäev, Clifton, Virginia, USA  
3.augustil        Spordipäev, Lakewood, New Jersey, USA
1.septembril    Scanfest Folk Festival, Waterloo, New Jersey, USA 
28.septembril  Octoberfest, City of Warrenton, Virginia, USA
21.detsembril Washington Estonian Society, Estonian Embassy Xmas Party, Washington, DC, USA

 USA-s CONNECTICUT`is on väike eestlaste keskus

Tahan siinjuures ka võimalust kasutada eestlaste rahvatantsurühma "Jaaniku" tutvustamiseks. 
"Jaanik" on praegu oma 52. tegevusaastas, mille kestel rühm on pidevalt tegutsenud lähedal ja kaugel.

Connecticut on väike eestlaste keskus - tegelikult seda keskuseks nimetada ei olegi õige, sest Connecticut on osariik, milles umbes 300-500 eestlusega  tegelevat isikut asuvad laiali terve osariigi piirides, mis kataks umbes poole Eesti pindalast. Nii tulevad kaugemad rühmaliikmed kohale tihti kuni 150 km kauguselt. Rühma koosseis  on olnud neljast kuni kuueteistkümne paarini. Väikse rahvaarvu tõttu on ka tantsijaid vähem, millepärast  rühma koosseisus on kõik vanused koos alates umbes 14 aastastest. 
Enamus nooremaid saavad rahvatantsuga tuttavaks siinses Eesti koolis, mis on täienduskool ja koolikuudel tegutseb umbes igal teisel laupäeval.
"Jaanik" on esinenud 3 kuni 8 korda aastas, kas iseseisvalt või teistega koos  üldesinemistes, seni kokku 240-l korral. Üldesinemiste hulgas on ka tantsupeod 1990. ja 1994. aastatel ja kõik ESTO-d väljaarvatud 1996.a. 
Kuna praegu on meil ja mitmes teises idakalda keskuses rühmadel suhteliselt väiksem koosseis, siis oleme üheskoos arendanud võrdlemisi tiheda rühmade-vahelise koostöö. Mitu korda aastas teeme ühiseid harjutusi ja tantsime ühes-koos kohapealsetel esinemistelgi kui vaja.
Mina olin rühmal järjekorras kaheksas juht ja pidasin seda ametit 29 aastat, kuni poolteist aastat tagasi andsin töö edasi noorematele, nimelt praegusele rühmajuhile Erik Linaskile.
Abistan nüüd rühma nõuandjana või ükskõik kuidas võimalik, ametliku tiitliga abijuht, aga vajaduse korral tantsin ise ka kaasa
Parimate soovidega,  Indrik Linask 

EESTI RAHVATANTSU AJALOOST WASHINGTONI ÜMBRUSES

(Washington DC, Maryland, ja Virginia)
Pillerkaar Estonian Folk Dancers,  Anu Oinas, tantsuõpetaja / Washington, DC 
(Sündisin Saksamaal ja ema õpetas mulle eesti keelt - pole kunagi eesti koolis käinud, nii et grammatika ja sõnatagavara puudub.  Isa ja ema surid juba aastaid tagasi, ning polegi kellegi käest küsida, mis on õige või mitte. Anu Oinas)

Meie rahvatantsu õppimine, esinemised ja tantsimine on olnud alati vabatahtlik ning ilma maksuta. Olen  30 aastat  õpetanud tasuta. Lindistamised ja muusika salvestamised on kallid, oleme viimasel ajal küsinud mõned dollarid kulude eest, kui esineme, aga kahjuks ei ole meil oma kassat. Washingtonis käime koos kord nädalas ja tantsime korraga kaks tundi. Vahest on raske, sest et igaüks ei jõua alati kohale tulla ja seetõttu läheb uue tantsu õppimine aeglaselt. 
Rahvariided on meil kõik isiklikult ostetud (minu riided on Eestist välja toodud 60-ndatel aastatel sõprade isiklike asjade vahele peidetult). Meestel on valged  särgid ja põlvpüksid (vt. foto eelmises ERK Teatajas nr. 1-65 lk. 78).  Sukapaelad ja vööd oleme ise teinud. Viimase 10 aasta jooksul on nüüd palju kergem ka osta. Oleks tore, kui meil oleks võimalust oma rühmale samad rahva-rõivad osta  nagu Eestis. Näeme välja nagu gipseyd ... igal ühel erinevad riided, aga mis teha - tantsima peab! Minu vanused tantsijad, kes sündisid pärast sõda Saksamaal, õppisid rahvatantsu Eesti põgenike kaudu. Ameerikas idaranniku eesti rahvatantsuõpetajad on praegu:  Anu Oinas Washingtonis; Lea  Kiik Baltimore`s Marylandis; Mari Teedla (praegu Liisi Vanaselja - noorem), New Yorgis;  Indrik Linask (praegu ta poeg Erik) Connecticutis  Karin Lichter Lakewoodis NJ. Meie viiekesi hoiame praegu idaranniku rahvatantsu elavas olukorras. Kutsume kokku kõik tantsijad (umbes 100) neli korda aastas üldharjutustele, iga kord erinevas linnas ja esineme Lakewoodis New Jerseys igal suvel spordipäeval augusti esimesel nädalalõpul. Lääneranniku tegevam ja tugevam rahvatantsujuht on Liina Teose.
Minu vanused rahvatantsuõpetajad: Lea, Karin, Mari, ja Indrik õppisime vanemate juhtide käest: Toomas Metsala ja Harnald Toomsalu Kanadast, Eda Melders ja Karmen Täht - Long Islandilt  New Yorgist, New Yorgi linnast kahjuks ei mäleta, kes.., ja Verdi Rikka Lakewoodist  New Jerseyist. Oleme  koos  tantsinud juba 60'ndate aastate algusest. Ullo Toomi ja Põldmäe-Tampere raamatute järgi oleme õppinud tantsu, samuti Anna Raudkatsi raamatu põhjal. Lõõtsamehi oli vanasti palju, aga viimasel ajal on need kadunud ja oleme Eesti videolintide pealt tantsude orkestreeritud muusikat leidnud. Olen ise käinud Eestis (tööga seoses) mitu korda ja CD-sid ja kassette tantsu muusikaga ostnud.  Viimasel ajal on olnud Eesti Päevade videolinte, mille pealt oleme tantse õppinud ning Leigarid ja Kuljus ja mõned teised grupid Eestist on siin käinud ja meid õpetanud.
Lõpuks soovin ütelda, et meie isad ja emad on meile pärandanud Eesti vaimu ja sellega eesti muusika (laulukoorid) ja rahvatantsu. Olen juba vaadanud, kes saaks minu õpetamise koha üle võtta, et, ega me keegi igavikuks ellu ei jää ja rahvatants peab edasi elama. Ameerika on täis inimesi igast rahvusest – Eesti kuulub ka sinna! Tantsime kõikides "Heritage Festivals" mida leiame, kuhu tulevad kokku tantsijad ja muusikud paljudelt maadelt. Hoiame alles meie vanavanemate rahva laule ja tantse noorte kaudu, kes tulevad meiega tantsima ja esinema Eesti rahvatantsuga Ameerikas! 
Parimate tervitustega, Anu

ANU OINAS - eesti rahvatantsuõpetaja Ameerikas  (22. august 2002)

Anu Oinas on töötanud nii laste kui ka täiskasvanute gruppidega 30 aastat Washington DC piirkonnas ja sellega ulatuslikult aidanud eesti kultuuri alalhoiule võõrsil. Me hindame ja austame teda väga ning loodame, et seda tunnistatakse ka kodumaal. Ei ole palju inimesi, kes uhkuse ja järjepidevusega endale kalliks saanud ala (rahvatantsu) teistele edasi õpetavad. Anu on üks nendest!
Tänu Anu Oinasele on meil olnud hea võimalus esineda väga erinevatel üritustel: ESTO-del (1972-2000), Eesti Saatkonnas (Washington DC), Washington DC Rahvusteatris, USA-ja Eesti Vabariigi Sõjaväe Koolitus-ja Sõpruskohtumisel, Maailma Pangas, kohalikes kõrgkoolides, erinevatel folkloori festivalidel jt. 
On imeline tõdeda, et ei tähenda kui palju inimesi harjutusele tuleb, Anu on ikka optimistlikult valmis õpetama ja kui olemegi natuke laisad ja tööpäevast väsinud, annab tema pealehakkamine ka meile jõudu. Lõpetuseks veel seda, et Anu on kogu oma elu Eestit enda südames kandnud ja alati uhkusega oma kodumaast rääkinud ja kus vaja käe külge pannud ja aidanud eesti kultuuri alalhoiule. Selliseid inimesi on meie väikesele rahvusele üliväga vaja. Aitäh Anule! 
Washingtoni rahvatantsugrupp "Pillerkaar" endised ja praegused tantsijad